Nynorskordboka
interpunksjon
substantiv hankjønn
eintal | fleirtal | ||
---|---|---|---|
ubunden form | bunden form | ubunden form | bunden form |
ein interpunksjon | interpunksjonen | interpunksjonar | interpunksjonane |
Opphav
frå latin , av interpungere ‘setje punkt, prikk mellom’Tyding og bruk
bruk av skiljeteikn i ein tekst;
teiknsetjing